| Popis: |
Siinses artiklis käsitletakse Tallinna (Põhja -Eesti) linna arengut ning Tallinna neljast lähisaarest suurima, Naissaare metsade ajalugu 13.–17. sajandil. 1219. aastal hõlmas Põhja-Eesti Taani kuningas Valdemar II, kes ehitas Toompea kõrgendikule kivikindlustuse. Põhja-Eestist sai Taani kuninga suveräänse võimu all Eesti hertsogkond, kus keskus ja ametkond paiknesid Toompeal. Kivilinnus arenes hiljem Toompea ja Vanalinna asulaks, esimene sai kuberneri ja riigivõimu residentsiks, teine kujunes välja kõrgendikku ümbritseval alal. 1248. aastal sai Tallinn Lübecki linnaõigused. Taani kuninga Erik VI Menvedi 1297. aasta seadus andis saarte metsade ühiskasutuse Tallinna linnale ja Toompeale (st riigile). Valdavalt mändidega, väiksemal määral kuuskedega kaetud Naissaare kõrgete puudega mets oli ka meremärk. 1297. aasta seadust on hakatud käsitlema kui looduskaitse algust Eestis, sest see oli esimene metsakasutust ja kasutajate ringi reguleeriv seadus. Kuna riik ei sekkunud linna asjadesse, pidas viimane ennast Naissaare ainuomanikuks. Järgneva nelja sajandi jooksul saigi Tallinn kasutada Naissaare (ka teiste lähissaarte) metsi, mille puitu kasutati väga mitmesugusel otsatarbel. Linn oli metsamajandamisel suhteliselt ökonoomne. Kuid esines ka konflikte, nii taotles Eestimaa kuberner 1642. aastal raelt dokumentaalset kinnitust Naissaare kuuluvust linnale. Küsimuse lahendamiseks moodustati komisjon, kes ei suutnud lahendit pakkuda. Seda kasutas ära Eestimaa kuberner, kes 1645. aastal lasi hankida Naissaarelt rohkesti puitu, mis põhjustas linna pahameele. Seetõttu pidi sekkuma Rootsi kuninganna (1632–1654) Kristiina, kes 1653. aasta resolutsiooniga astus saarte metsade kuritarvitamise vastu, toetades metsade kaitsmisel Tallinna linna. Kubermangu valitsus, tundes oma kaasaomandi õigust saartele, hakkas Naissaare metsi rohkem kasutama, eelkõige fortifikatsioonitöödeks. See põhjustas linnas proteste ja vastumeetmeid, nii saatis raad 1686. aastal Naissaarele spetsiaalse vahtkonna, kes pidi jälgima, et rae tarbeks varutava ehituspuidu raiumisega ei mindaks liiale. Kui Rootsi riik viis 1689. aastal läbi mõisate reduktsiooni, siis riigistati peaaegu kogu linnasaras saartega. Kui muus osas sai linn oma endisi valdusi edasi kasutada, siis saared võeti riigi valitseda ja linnal keelati igasugune majanduslik tegevus, sealhulgas ka puude raie. 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algul nõudsid mitmesugused linnarajatised rohkesti puitu ja seda tarbiti ka Naissaarelt. Aastast 1700 on pärit Naissaare metsade kaart, kust nähtub, et suurema osa metsadest moodustas noor männimets loodusliku uuendusega, puudus aga korralik palgimets. |
