| Popis: |
Saateks, ehk miks ma selle kogumiku koostasin. Iga inimene teeb oma elu jooksul midagi, mis jääb järeltulevatele põlvedele. See on evolutsiooni osa ja tagatis, et inimkond areneb pidevalt. Erinevus muust loomariigist seisnebki peamiselt just arengu erinevas kiiruses. Linnud, loomad, taimed ja putukad muutuvad miljonite ja tuhandete aastate jooksul suhteliselt vähe ning muutused nende elus toimuvad peamiselt instinktidele tuginedes väga aeglaselt, nn evolutsiooniliselt. Inimesed seevastu, omades erilist võimet teadmisi salvestada ning seega ette näha tulevikku ja luua uut, arenevad muu elusloodusega võrreldes lausa tormiliselt. Seepärast on meie edasist arengut sageli isegi raske ette kujutada. Kõikide elusolendite eluiga on pika arenguloo kõrval üürike ja piirdub mõnest aastast mõnesaja aastani. Inimesed on tänu oma mõistusele suutelised varem avastatut või loodut salvestama ja säilitama järgmistele põlvedele. Nii ei ole vaja inimestel erinevalt loomariigist nn jalgratast uuesti leiutada. Kord juba avastatud teave ja teadmine talletatakse ning kantakse põlvest põlve edasi. Niiviisi saab inimkond pidevalt tegeleda uute teadmiste otsimisega, avastamisega ja loomisega ning see tagab paigalseisu asemel pideva arengu. Selline protsess on toiminud juba väga kaua – ilmselt miljoneid aastaid. Aegade alguses leiutati (avastati) tuli ja ratas ning kang ja kivikirves. Need esemed olid nagu kõik teisedki avastatud ja hiljem avastatud asjad looduses juba ammu olemas. Alles sihipärase teadliku tegevuse tulemusena hakati neid ka teadlikult kasutama ja edasi arendama. See omakorda võimaldas asuda järjest uusi avastusi tegema. Tänapäeval oleme juba jõudnud arvuti-, kosmose- ja geenitehnoloogiateni ning järjest enam tundub, et suurem osa looduses toimuvast ja olevast on ikkagi veel avastamata. Mida rohkem me uusi avastusi teeme, seda enam selgub, et me teame ikka aina vähem. See võib tunduda paradoksaalsena, kuigi juba vanad kreeklased mõistsid seda tõsiasja mitu tuhat aastat tagasi. Ka käesoleva kogumiku on koostanud inimene, kes on adunud oma võimetust maailma kogu oma täiuses mõista. See kehtib ka ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. Sageli olen sattunud vastuollu inimestega, kes arvavad, et nad üht või teist asja väga hästi (eriti loodusteadlased!) ja lõpuni ning lõplikult teavad. Ma pole kunagi arvanud, et ma kõiki ühiskondlikke ja looduslikke protsesse lõpuni mõistan. Teadlasena ja tippjuhi ametis olles olen püüdnud võib-olla asjade olemusse rohkem süvitsi tungida. Seejuures ma ikkagi ei arva, et olen alati ainuõigeid otsuseid teinud. Käesoleva kogumiku mõte oli koondada kokku ühe inimese eluaja jooksul kogetu ja ideed, et need järeltulevatele põlvedele paremini kasutatavad oleksid. Samuti peaks kogumikust selguma, kuidas ja mis suunas on minu mõttemaailm enam kui 30 aasta jooksul nn vabas maailmas muutunud ja täiustunud. Kindlasti lükkavad järeltulevad põlvkonnad paljud minu mõtted ja ideed kui põhimõtteliselt valed ümber ning pakuvad nende asemele välja uusi. See on ka loomulik, sest eluteaduste arengut ei saa seisma panna. Ja see ongi selle kogumiku eesmärk. Olen pannud enamiku oma mõtetest sadadesse populaarteaduslikesse artiklitesse, mis on ilmunud ajakirjades, ajalehtedes ja kogumikes ning mitmes keeles (siinjuures ei ole esitatud varem avaldatud teaduslikke töid, teadusartikleid ja raamatuid). Olen avaldanud neliteist brošüüri ja raamatut, sh mahuka uuringu „Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas“ (Tartu 2003) ja ühistegevuse õpiku kõrgkoolidele „Maamajanduslik ühistegevus“ (Tartu 2012). Käesolevas kogumikus ei ole brošüüre ja raamatuid ümber kirjutatud. Samuti ei ole siia koondatud kõiki artikleid ja kirjutisi (eriti neid, mis on kirjutatud võõrkeeltes – vene, inglise, soome, saksa, itaalia jt keeltes). Käesolev kogumik on ilmunud Eesti Maaülikooli toetusel |
