| Popis: |
Kõrgkooliõpik Kui ma 1993. aasta jaanuaris esimest korda Eestisse tulin ja rääkisin toona peamiselt piimalehmade heaolust, siis leiti, et see teema ei vääri tähelepanu. Inimesed ütlesid mulle, et see on küll kena mõte, kuid mitte eriti konkreetne ja pärsiks kõigele lisaks põllumajandustegevuse kasumlikkust. Mäletan, et aretusühistu juht kutsus mind kõrvale ja ütles: „David, see kõik on väga kena, kuid meie maal püsib põllumajandussektor vaevu elus, meil ei ole rahalisi vahendeid loomade heaolu pärast muretsemiseks.“ Minu vastulause, et põllumajandusloomade heaoluga arvestamine ei pea ilmtingimata kasumlikkust vähendama, kõlas selles kontekstis üsna haledalt. Tollest ajast saadik on palju muutunud ja ajal, kui ma seda kõike siin kirjutan (jaanuarikuus 2018), ilmus Kanada teadlase Marianne Villettaz Robichaud’ ja tema kolleegide aruanne, milles näidati, et parimate heaolunäitajatega piimafarmid pole vähem tootlikud ega vähem kasumlikud. Paljud meie farmerid on nüüdsel ajal huvitatud nii oma loomade heaolu hindamisest kui ka parandamisest. Osalt on see muidugi õiguslike meetmete ja kontrolli teene, kuid samas on kasvanud veendumus, et meie hoole all olevate loomade heaolu parandamine on tähtis. Veterinaaria ja loomakasvatuse õppekavad peavad nüüd kaasama loomade heaolu õppe ning igaüks, kes soovib töötada loomadega ükskõik millises Euroopa nurgas, peab näitama, et tal on baasteadmised loomade heaolu kohta. See nõue hõlmab nii loomakasvatajaid, lihunikke ja loomaaia töötajaid kui ka laboris katseloomadega eksperimenteerijaid. Töötades Eesti Maaülikooli tudengitega ja külastades Eesti koole, selgub, et noored inimesed peavad loomade heaolu tähtsaks. Praegused noored on meie tulevik. Sageli öeldakse, et kuivõrd tavainimestel ei ole loomapidamise kohta eriti palju teadmisi, on ootused loomade heaolu saavutamiseks ebarealistlikud. See raamat käsitleb mainitud teemasid – arutletakse spetsiifiliste probleemide ja loomade hooldamise praktika hetkeseisu üle. 1990. aastate algusest saadik on ka minu enda huvidering laienenud. See hõlmab nüüd eetikat ning peale põllumajandusloomade ka laboriloomade, lemmikloomade, metsloomade ning spordis ja meelelahutuses kasutatavate loomade heaolu. Ka käesolev raamat käsitleb loomade heaolu väga erinevas kontekstis, sealhulgas kalade heaolu, mille üle olen eriti rõõmus, sest viimatinimetatu on tihtipeale heaolu käsitlevates raamatutes kõrvale jäetud. Samuti lisasime peatüki Eestis 6 I Loomade heaolu kehtivast loomade heaolu valdkonna seadusandlusest. Seadusandlus on jällegi ala, mida kiputakse välja jätma. Raamat on esimene omataoline eesti keeles, see tutvustab meile loomade kasutamise maailma eestlase vaatenurgast. Koostasime ja kirjutasime raamatu, mis on sama hästi huvitav nii tavalisele lugejale kui ka kasutatav õpikuna koolides ja ülikoolides. Eessõna alguses kirjutasin, et ajad on 1993. aastast saadik muutunud. Kõigele vaatamata kohtame siiski nii Eestis kui ka mujal neid, kes põllumajanduses ja muudes loomadega seotud valdkondades töötades leiavad, et loomade heaolu arvestamine pärsib kasumlikkust. Raamatu kaasautorid, toimetajad, toetajad ja ma ise loodame, et see raamat aitab meil ühiskonnana paremini arvesse võtta meie hoole all olevate loomade vajadusi ning näidata nende suhtes üles suuremat lugupidamist. David Arney, PhD Eesti Maaülikooli loomade heaolu professor Õpik on valminud SA Archimedes ja Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013–2017“ raames. |
