| Popis: |
Kartulikasvatus on põhja parasvöötme kliimas läbi aastasadade taganud inimeste põhitoiduse ja sellega muutunud põllumajanduse lahutamatuks osaks. Kartuliingerjat (Ditylenchus destructor) teati tähtsa kartulikahjurina juba enne tema taksonoomilist eristamist sugulasliigist sibulaingerjast (D. dipsaci). Kuigi viimane suurem kahjustuspuhang jääb kahekümnenda sajandi keskpaika, on murranguliste üleminekuaastate tagajärjel taas näha märke kartuliingerja leviku laienemisest ja probleemi teravdumisest. Kaasaegseid uurimistöid kartuliingerja levikut mõjutavatest antropogeen-setest ja teistest teguritest pole palju. Pärast esialgseid järeldusi, et kahjus-taja kontrollimiseks piisab umbrohutõrjest ja viljavahelduse järgimisest, samaaegselt kahjustuse taseme vähenemisega ning agroökosüsteemide vaesumisega kadus ka Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlaste huvi teema vastu. Ida-Euroopas on aga intensiivne maakasutus jõudnud alles viimastel aastatel umbrohupuhaste põllumassiivideni. Kasvanud turuhin-dade ja omamaise puhta algmaterjali piiratuse tõttu on kõrgekvaliteediline ja jälgitava taimetervisliku taustaga seemnekartul muutunud talunikule raskemini kättesaadavaks. Samal ajal täheldatakse aina enam intensiiv-põllundusest tingitud probleemide sagenemist. Seetõttu seab jätkusuutlik põllumajandus eesmärgiks saavutada liikide kooseksisteerimise tasakaal, kus taimetoidulisi loomi (sh mikroorganisme) ei hävitata keskkonda saas-tavate mürkidega, vaid ohjeldatakse alternatiivsete meetoditega. Esineb juhtumeid, mil Lääne-Euroopast toodud seemnekartuli mahapa-neku järgne uus saak on osutunud kartuliingerjaga nakatunuks. Popu-latsioonigeneetiliste võrdluste puudumise tõttu ning eriti, kui põld oma-nikuvahetuse või pikaajalise söötisoleku järgselt uurimata, on saastuse lähteallikat võimatu kindlaks teha ja kartulikasvataja kannab suuri raha-lisi kaotusi. Käesoleva uurimistöö üks eesmärk oli koostada ülevaade kar-tuliingerja levikut mõjutavatest teguritest, analüüsides Euroopa riiklike taimekaitseorganisatsioonide kümne viimase aasta kahjustaja raporteid ja kirjandusallikaid. Saadud teave toetab põhjendatud strateegiliste otsuste tegemist probleemi lahendamiseks. Analüüsist järeldub, et kartuliingerja leviku olulisemad mõjurid on kaubavahetuse mahud ja päritolu. Eestis leitakse kartuliingerjat peamiselt teiste kartulikahjustajate (näiteks tar-bekartuli baktermädanike) uuringute või seemnekartuli kvaliteedikont-rolli käigus. Kui kohalik põllumajanduspoliitika seab eesmärgiks tootjate riskide minimeerimiseks kartuliingerjast vabaneda, oleks see saavutatav kahjustajavabade alade loomise või kahjustajavabade tootmiskohtade määratlemise teel. Sel juhul tuleks leida vahendid ka vastavate eriuurin-gute läbiviimiseks. Teisalt mõjutavad liikide levikut keskkonnatingimused, millest paras-vöötmes on sageli limiteerivaks talvised miinimumtemperatuurid. Nende mõju kartuliingerja esinemisele Eestis pole seni uuritud. Selgrootute kül-makindlust on vaadeldud peamiselt putukate või teiste lülijalgsete näitel. Käesoleva töö alguses planeeriti katsed ja soetati kaasaegsed laborisead-med, mis oleks kohased tööks ka väikesemate organismidega. Putukate külmakindluse uurimise meetodite alusel töötati välja uus algupärane metoodika kartuliingerja külmataluvuse uurimiseks. Vaatamata putu-kate ja nematoodide bioloogilistele ja talvitumuslikele erinevustele tões-tasime, et putukate puhul kasutusel olevad tehnikad on rakendatavad ka kartuliingerja külmataluvuse uurimisel. Kuna ingerjad on fakultatiivsed endoparasiidid, kes mullas on suutelised liikuma ainult mullaosakeste vahelises vees, siis nende allajahtumispunkti vahetu määramine on komp-litseeritud nende kehapinnal moodustuvate jääkristallide tõttu, mis või-vad nematoode mehaaniliselt vigastada ja nad tappa. Selle tõttu osutus meetoditest sobivaimaks kartuliingerjate surevuse määramine 24tunnisel ekspositsioonil konstantsetel miinustemperatuuridel hoitud nakatunud peremeestaime kudedest võetud standardproovides. Selgrootute kül-makindluse klassikaliseks indikaatoriks peetavat allajahtumispunkti on nematoodide puhul võimalik kaudselt hinnata lühiajalistel ekspositsioo-nidel, millega elimineeritakse ajafaktori mõju. Kartuliingerja külmataluvuse uurimisel avaldus oluline keskkonna ehk substraadi mõju. Surevus varieerus 30–97 protsenti, jäädes madalaimaks kartuliingerjale loomuomastes keskkondades – toidutaimes kartulis ja standardses puhverlahuses M9, mis on välja töötatud vabalt elavate nematoodide lõõgastamiseks ja taastumiseks nematoloogilistes katsetes. Kõrgeim oli surevus vees. Inertaineks lisatud kruusaterad ei parandanud nematoodide ellujäävust oluliselt. Kartuliingerja liikumisvõimeliste aren-gujärkude isendite külmataluvuses avaldusid statistiliselt olulised erinevu-sed. Kõige külmakindlamaks osutusid nooremad vastsed. Üksikud teise kasvujärgu vastsed suutsid peremeestaime kudedes taluda kuni –30 °C. Siit nähtub liigi ülim ökoloogiline plastilisus, millest võib järeldada, et looduslik pakane ainufaktorina ei saa parasvöötmealadel kahjustaja populatsioone täielikult hävitada, kuid piirava tegurina mõjutab nende arvukust. Parasvöötmes peavad mullas talvituvad selgrootud taluma raskeid kesk-konnatingimusi, millega toimetulekuks on organismidel välja kujunenud mitmed ökoloogilised, füsioloogilised või käitumuslikud kohastumised. Olles laboratoorsete katsetega välja selgitanud, et vähemalt osa kartuliin-gerja populatsioonist on kohastunud talvitumispaiga miinimumtempe-ratuuriga, uuriti lumikatte paksuse ja tiheduse mõju mullatemperatuuri-dele. Saadud tulemuste baasil tehti järeldused kartuliingerjate võimaliku hukkumise kohta talvitumisel. Lumikatte paksuse ja tiheduse manipulat-sioonid madaldasid mullatemperatuure talvise külmaperioodi ajal oluli-selt. Kõige tõhusamaks osutus lumikatte eemaldamine, millega saavutati mulla pealmistes kihtides temperatuuri alanemine kuni –10,3 °C. Võr-reldes seda kartuliingerja külmataluvusega, saab prognoosida, et sellest piisab valmikute 90% surevuseks, aga ka kartuliingerja kõigis teistes koo-rumisjärgsetes arengustaadiumites olevate isendite 50% surevuseks. Seega on mullatemperatuuridega manipuleerimine potentsiaalne tõrjevõte kar-tuliingerja populatsioonitiheduse reguleerimiseks. Kartuliingerja bioloogiast põhjalikuma ülevaate saamiseks tuleks liigi populatsioonidünaamika uuringuid jätkata nii looduslike kui agrotehni-liste mõjurite kontekstis. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created under the auspices of European Social Fund. |
