| Popis: |
Rändvähk siirati Peipsisse 1970. aastate alguses Venemaa kalateadlaste soovitusel, et suurendada kalade toiduvarusid. Paraku muutus ta seal kiiresti invasiivseks ning põhjustab tänapäeval halba bioseisundit Euroopa Veepoliitika Raamdirektiivi (2000) mõttes, sest alandab oluliselt taksonirikkust. Võrtsjärves asustab kohalik liik järve-kirpvähk endiselt sarnaseid elupaiku, mille Peipsis on hõivanud rändvähk. Ta aga ei moodusta kuskil samasugust "monokultuuri". Peipsist on rändvähk seni levinud nii pärivoolu Narva jõkke kui ka suubuvaid jõgesid mööda vastuvoolu, eriti piki Emajõge (Panov et al. 2000, Timm & Tuvikene 2019). Tema kõrge arvukus ning depressiivne mõju teistele liikidele on tõenäoliselt üks põhjus, miks ka Emajõe bioloogilist seisundit mõnedes lõikudes pole hea. Emajões allpool Tartut kuni Peipsini on rändvähk kõikjal levinud. Võrtsjärve elustikule on ta potentsiaalselt väga ohtlik. Loomulikult harvendab rändvähk ka Emajõe enda loomi, kuid et jõepõhi on mitmekesisem ja taimerikkam kui järvepõhi, ei suuda ta seda sama edukalt muudest liikidest puhastada. Keskkonnatingimuste suhtes on rändvähk võrreldes järve-kirpvähiga laiema amplituudiga. Ta talub paremini hüpoksiat ja madalat pH-d. Kalad küll tarvitavad rändvähki toiduks, kuid tabavad teda võrreldes järve-kirpvähiga oluliselt halvemini, sest ta peitub ohu korral liiva või kruusa sisse. Rändvähile meeldib asustada võrkpüüniseid. Katseliselt ulatus nende asustustihedus 5-7 isendini/100 cm2 kohta. Ca 50-60% võrgule kinnitunud vähkidest tuleb võrguga veest väljatõstmisel kaasa. Seega peitub oht rändvähkide sattumiseks Võrtsjärve või mõnda teise veekogusse, kui Peipsist võetud püünised asetatakse kiiresti püügile, ilma et neid oleks vahepeal kuivatatud või kuuma veega töödeldud. |
