| Popis: |
Selle kirjatöö peamine eesmärk on, nagu pealkirigi ütleb, teed juhatada. Teekonnale on oodatud kõik, kes soovivad end mitmesuguste looduslähedaste metsa majandamise võtetega kurssi viia. Kuigi retk võiks pakkuda huvi eelkõige metsandustudengitele ja -õppejõududele, metsaomanikele, -majandajatele ja -korraldajatele, ei tasuks siiski saapaid nurka visata ka tavakodanikul kui riigimetsa omanikul. Püsimetsandusest on küll siin-seal ka eesti keeles kirjutatud, nt Karoles 1995a, Tullus 2012, kuid senise käsitluse põgususe või unustusehõlma vajumise tõttu võib metsaomanikule olla jäänud ekslik mulje, et metsamajandamine ongi mustvalge: majandatakse kas intensiivselt lageraietega või ei majandata üldse. Kuid võimalusi on rohkem ja käesolev ülevaade tahabki tähelepanu juhtida ühele vahepealsetest võimalustest, püsimetsandusele. Lühidalt öeldes seisneb püsimetsamajandus raietel üksikpuude või väikeste puudesalkade eemaldamises. See on puidutootmise valdkonna mõiste. Ka selles kirjatöös on rõhuasetus puidutootmisel ning metsa mittepuidulisi väärtusi on käsitletud eelkõige kaasnähtusena. Levinud arusaama järgi võiks püsimetsandus sobida esmajoones väikemetsaomanikule, kes tahab oma metsast tarbe- ja küttepuitu varuda ning kellele on oluline, et kodumets alaliselt säiliks. Siiski pole selline oma perele puude varumine püsimetsa ainus kasutusvõimalus. Oskuslikult oma tegevust kavandades ja loodusega koostööd tehes võib püsimetsandus osutuda heaks lahenduseks ka suuromandites. Kuigi püsimets ei sobi kõikidele põlismetsade elanikele, näiteks mitmetele kõdupuiduliikidele, sarnaneb see siiski mõneti põlismetsaga: puud on erineva vanusega, leidub pimedamaid ja päikselisemaid laike, mitmesuguseid puuliike ning säilikpuid puistu varjus (joonis 1). Selline struktuur pakub rikkalikult elupaiku, näiteks liikidele, kes vajavad, et nende kodumets annaks pidevalt varju või muid liigiomaseid tarbeväärtusi. Püsimetsa majandamine matkib mõne puu suremisega piirduvaid levinumaid looduslikke häiringuid. Samal ajal maandab mitmekesine metsaökosüsteem majanduslikke riske, mis kaasnevad kultuurpuistutega. Minnes meie matka ökosüsteemikeskse külje pealt majanduslikuma poole peale, võib küsida: kas püsimetsandus tasub ennast ära? Püsimetsana majandamine hoiab küll looduslikule järelkasvule tuginedes ning hooldusraieid valikraietega asendades kokku mitmeid kulusid, kuid samas nõuab rohkem hoolt raietöödel allesjääva metsa hoidmiseks. Majandusarvutuste tulemus sõltub sellest, kui pika perioodi lõikes me rehkendame, ning samuti sellest, kas ja kuidas me oskame arvestada looduse hüvesid. Lõpuks saab majandusliku tasuvuse juures määravaks ikkagi meie endi kujundatud arusaam heaolust ja väärtustest – milliseid tegevusi me metsas toetame ning milliseid tooteid ja metsi hindame. Püsimetsas saab kasvatada erinevaid puuliike koos, kasutades ühtlasi ära ühe puuliigi soodsat mõju teisele. Nii võib püsimetsas kasvada tamm, kellel on „pea paljas ja kasukas seljas“, olgu „kasukaks“ siis sarapuud kinnikasvanud puisniidul või meie metsade üks varjutaluvamaid puuliike, kuusk. Sageli arvatakse, et tänu oma varjutaluvusele sobibki vaid kuusk Eesti püsimetsa. Selles arvamuses kajastub tõik, et meie metsamajandus soosib okaspuid, unustades näiteks pärnad ja saared või vahtrad ja tammed. Käesoleva teejuhi üks raskuspunkte langebki nõuannetele, kuidas kasvatada püsimetsas erinevaid puuliike. Keskendumegi retkel ennekõike puidu kasvatamisele. Ka mittepuidulised hüved on kahtlemata olulised paljudele metsaomanikele ja -külalistele, kuid praegusajal vaadeldakse neid enamasti ikka kõrvalkasutusena. Kui metsa üldse majandatakse, siis tüüpiliselt eesmärgiga mingilgi hulgal puitu koguda. Valikraieid tehes saab püsimetsas soosida väljavalitud tulevikupuid, mille kasvamist ja omadusi üritatakse raietega edendada. Kui lageraietega metsa majandav metsaomanik põhjendab noori puid istutades, et rajab palgipuistu järeltulevatele põlvedele raiumiseks, siis püsimetsamajandaja võib tulevastele põlvedele pärandada hästi hoitud erilised jämedatüvelised puud. Ungari püsimetsamajandaja Péter Laczkó on öelnud, et püsimetsandust ei saa ainult koolipingis õppida. Tuleb külastada majandajaid ja nende metsi ning võtta puistustruktuuri ja ökosüsteemi osas eeskuju põlismetsadest. Seda soovitust järgisime ka meie ning kummarda me tänulikult metsamajandajate ees, kes lahkelt oma metsi näitasid ja kogemusi jagasid. Usutlesime 2018. ja 2019. aastal Kagu- ja Lääne-Eesti püsimetsamajandajaid (L. Remm ja M. Kiisel, käsikiri). Kõik ei olnud oma tegevust teadlikult määratlenud püsimetsandusena, kuigi kasutasid vähemalt osaliselt vastavaid võtteid (vt raamatu lõpus olevat tabelit). Külastatud metsade ja nende majandajateni jõudsime valikraieteatiste, metsaühistute, varasemate kontaktide ja juba usutletute soovituste kaudu. Lisatud on üksikuid näiteid Ungarist ja Lätist. Raamatut läbivad püsimetsamajandaja vaadet kajastavad tsitaadid valisime neilt, kes vastavat teemat ühise metsaskäigu jooksul puudutasid. Tsitaadid on esitatud oliivrohelistes kastides kaldkirjas. Raamat algab püsimetsanduse mõiste seletusega Eesti kontekstis ning eri riikide püsimetsandustavade tutvustamisega, et illustreerida lähenemise varieeruvust sõltuvalt loodusoludest ja metsandusajaloost. Eestis ja mujal katsetatud võttestikke tutvustame püsimetsa majandamise peatükis. Arvestades, et püsimetsanduse üks põhimõte on segapuistute kasvatamine, pühendame segametsadele ülevaatliku peatüki ning seejärel vaatleme puuliikide kaupa ja kasvukohatüübiti, kuidas puistuid Eesti tingimustes kujundada. See raamat ei püüa edasi anda kogu teadmistepagasit, mida püsimetsa majandamiseks vaja läheb, vaid eelkõige tuua esile just püsimetsamajanduse eripära võrreldes tavalise, üheealiste puistute lageraiepõhise majandamisega. Jutulõim põimib õpikutarkusi, teadusavastusi ja metsamajandajate kogemusi. Lisaks viidetele on raamatu lõpus ka mõistete seletused. Täname südamest inimesi, kes on aidanud teksti ja jooniseid mõistetavamaks muuta. Käsikirja lugemise ning viljaka arutelu eest võlgneme tänu konsultantidele Anneli Palole, Asko Lõhmusele ja Raul Rosenvaldile. Väiksem ei ole meie tänu käsikirja lugejatele ja nõuandjatele: Mariliis Haljasorg, Maie Kiisel, Eerik Leibak, Jane Remm, Joonas Remm, Kalle Remm ja Algor Streng. Oma kogemusi ja mõtteid jagasid Mattias Luha, Imre Merits ja Hardi Tullus. Võru keele kohta andsid nõu Sulev Iva, Rainer Kuuba ja Triinu Laan. |
