| Popis: |
The PhD thesis of Priit-Kalev Parts entitled “Sustainable community management in Estonia: reflections on heritage projects on Kihnu Island, in Viljandi county, and in various protected areas” examines the problems related to the administration and protection of landscape, rural life and other traditional values in an era in which, even for rural populations, agriculture is being rapidly demoted to a subsidiary source of employment and income. The author analyses the conceptual underpinnings of the conservation of nature and heritage in Estonia and reveals implicit ideological currents in the regulatory practice of the field. The thesis suggests a series of alternative concepts (living landscape, rural inhabitants as an endangered breed, heritage-based sustainable livelihoods, endangered settlements) as the basis for the assessment, monitoring and regulation of rural landscapes. The author elaborates a series of guidelines and measures to ensure that, in the management of landscape planning and rural cultural heritage, closer attention is paid to the specifics of local conditions and that local residents are not cornered into addictive subsidy arrangements by excessive prohibitions and controls on their livelihoods. The thesis includes examples of attempts to reconceptualise local nature and heritage protection as a complex set of actions seeking to develop sustainable livelihoods. The approach highlights the role of values in the making of the corresponding decisions and suggests various options for achieving economic and administrative savings in practical landscape planning. The thesis discusses how the approach may be implemented in the protected areas of Estonia and in other culturally sensitive areas. The approach is also shown to hold considerable potential for application in the administration and regional development of cultural landscapes located outside protected areas. The studies conducted as part of the thesis show that there is no agreement in Estonia concerning the values that underpin the assessment of cultural landscapes and cultural heritage. Although a certain body of accepted rhetorical formulations has developed over time, it is often used to justify widely different or even outright contradictory aims and visions, which often results in the euphemisation of problems and development priorities. The accepted rhetoric appears to favour the interests and perspectives of mobile groups (tourists, academic experts) over those of local residents and is geared to generate opposition between economic activities and protective measures. The author recommends a more dynamic and complex approach to rural values and suggests that protective measures should be integrated into the development of sustainable local livelihoods. This entails a series of challenges to official institutions in terms of rewriting the existing regulations and rethinking their practical work such that the protection regimes of each protected area would be determined with regard to the specifics of the area. It also means that, where necessary, the institutions should be prepared to grant local communities priority rights to use natural resources, to relieve the restrictions on human activity in endangered settlements and to arrange for and recognise, in relation to certain trades, the individual learning of those in the immediate or approximate environment of skill bearers. Priit-Kalev Partsi doktoritöö “Kestlik kogukonnakorraldus: kultuuripärandiga seostuvate arendustegevuste peegeldusi Kihnu saarelt, Viljandi maakonnast ja Eesti kaitsealadelt” käsitleb maaliste väärtuste haldust ja kaitset olukorras, kus põllumajandus on maapiirkondade elanike jaoks taandumas kõrvaliseks sissetuleku ja tööhõive allikaks. Autor analüüsib loodus- ja muinsuskaitse kontseptuaalseid aluseid ning varjatult ideoloogilisi seoseid valdkonna korralduspraktikaga, pakkudes välja alternatiivseid mõtestamiskonstruktsioone (elav maastik, maainimene kui ohustatud tõug, pärandipõhine kestlik elatis, ohustatud asustusega külad) maa-maastike hindmiseks, seireks ja korralduseks. Analüüsi ja alternatiivsete kontseptsioonide sünteesi alusel töötas autor välja tegevusjuhiseid ja meetmeid maa-maastike ja maakultuuripärandi senisest kohasidusamaks ja iseorganiseeruvamaks korraldamiseks. Väitekirjas demonstreerib autor kohaliku loodus- ja muinsuskaitse ümbermõtestamise katseid kestlike elatiste arendamisele suunatud tegevuste kompleksina. Lähenemine toob selgelt esile väärtuspõhisuse ning pakub praktilisele maastikukorraldusele majanduslikke ja halduslikke kokkuhoiuvõimalusi. Väitekiri demonstreerib, kuidas antud lähenemist rakendada Eesti kaitsealadel ja teistel kultuuriliselt tundlikel aladel, osutades selle potentsiaalile ka väljaspool kaitsealasid paiknevate kultuurmaastike haldamises ja regionaalses arendustöös. Doktoritöö tulemusena selgus, et Eestis puudub kokkulepe kultuurmaastike ja kultuuripärandi väärtuskriteeriumite osas. Kuigi välja on kujunenud ühtne retoorika, teostatakse selle raames väga erinevaid või lausa vastuolulisi eesmärke ja nägemusi, mis viib sageli probleemide ning arenguprioriteetide eufemistliku käsitlemiseni. Väljakujunenud retoorika kaldub eelistama liikuvate (turistid, akadeemilised eksperdid) rühmade huve ja vaatenurka paiksete ees ning suunab majandus- ja kaitsetegevusi vastandama. Väitekirja autor soovitab läheneda maalistele väärtustele dünaamilisemalt ja komplekssemalt, lõimides kaitsetegevused kohalike kestlike majanduspraktikate arendamisega. Ametlikele institutsioonidele kätkeb see nii õiguslikke kui praktilist töökultuuri puudutavaid väljakutseid määratleda väärtused ja vastavad hoiumeetmed iga ala puhul eraldi. Samuti tähendab see institutsioonidele vajadust arendada valmisolekut anda kohalikule kogukonnale vajadusel loodusressursside kasutamisel eelisõigusi, leevendada inimtegevuse õiguslikke ja praktilisi piiranguid ohustatud asustusega külades ning korraldada ja tunnustada teatud oskuste õpet individuaalselt oskuste kandjate vahetus või lähedases keskkonnas. |
