| Popis: |
Kõrgkooliõpik Eesti keeles on kalade haigusi, peamiselt küll parasitaarhaigusi, käsitlevaid väljaandeid ilmunud võrdlemisi palju. Näiteks Viktor Pihti brošüür „Kalade haigused“ (ilmunud 1964), O. Baueri jt koostatud „Ihtüopatoloogia“ (vene keeles 1977, tõlgitud eesti keelde 1981) või peatükk kalade helmintoosidest Jüri Parre ja Oskar Plaani raamatus „Loomade parasitaarhaigused“ (1964). Kalade, sealhulgas kasvatatavate tiigikalade parasitaarhaigusi on põhjalikumalt kirjeldanud veel Jüri Kasesalu Eesti maaülikooli (EMÜ) üliõpilastele koostatud õppevahendis (1998). Sel sajandil ilmunud kalade haigusi hõlmavatest väljaannetest tasub tähelepanu pöörata Vello Kadaka ja Aleksei Turovski põhjalikule, nii mageveekui ka merekalade parasiite käsitlevale trükisele „Kalade parasiidid ja silmaga nähtavad haiguslikud muutused“ (2004). Samuti saab üksikasjaliku ülevaate Jüri Kasesalu koostatud kalade haiguste peatükist õpikus „Kalakasvatus ja kalade tervishoid“ (Paaver jt, 2006), dekoratiivkalade haigusi käsitlevast raamatust „Akvaariumiteaduse käsiraamat“ (Päkk, 2005) ja 2013. aastal ilmunud „Kalade tervishoiu käsiraamatust“ (autor Priit Päkk). Seni ei ole ilmunud aga ühtki põhjalikumat, vaid kasvatatavate kalade haigusi, nende ennetust, tõrjet ja üldpatoloogiat hõlmavat õpikut. Siinkohal tuleb nentida, et kogu teavet kaasaaegse ihtüopatoloogia kohta ei ole võimalik ühe eestikeelse õpiku kaante vahele koondada. Põhjus on asjaolus, et vesiviljelustehnoloogiad edenevad väga jõudsalt ja kasvatatavate veeorganismide liike on palju. Pealegi tuleb arvestada Eesti geograafilist asendit, meie vesiviljelussektori eripära ning väiksust: kogu maailmas leiduvat teavet meie oludes aluseks võtta ei ole võimalik. Kindlasti ei ole käesolev väljaanne vaid teoreetiline õpik: siit leiab ka juhiseid ja teemakohaseid soovitusi. Näiteks on põhiosa silmaga nähtavaid parasiite võimalik määrata ja nende tekitatud haiguslikke muutusi kirjeldada üsna lihtsate võtetega. Õpikus tugineb see teemakäsitlus peamiselt meie tuntuima ihtüopatoloogi Jüri Kasesalu andmetele. Raamatust leiab ka nõuandeid kalade ravi ja vaktsineerimise, rajatiste ning seadmete desinfitseerimisvõtete kohta. Vesiviljeluses ette tulevaid peamisi bakteriaalhaigusi on märksa keerukam diagnoosida kui parasitaarhaigusi. Sageli ei ole patogeensete bakterite põhjustatud haigustel ka eriomaseid tunnuseid. Seetõttu on vaja siin põhjalikke teoreetilisi teadmisi kalade füsioloogia ja anatoomia kohta (peatüki autor ihtüoloog Arvo Tuvikene). Nendel omakorda põhinevad oskused leida ja kirjeldada patoanatoomilisi ja -füsioloogilisi muutusi kaladel (autor veterinaar Priit Päkk). Kalahaiguste käsitlusel on kindlasti vaja teada, kuidas kasutatakse histopatoloogilisi, bakterioloogilisi, viroloogilisi, seroloogilisi, toksikoloogilisi jms diagnoosimeetodeid (peatüki autor veterinaar Külli Must). Samuti on õpiku autorid pidanud oluliseks suunata lugejate tähelepanu haiguste ennetusele ja kalakasvatusega seotud bioturvalisuse küsimustele. Abiks on teave ka kalade söötmise ja söötmisvigadest tulenevate terviseprobleemide kohta. Neid küsimusi pole varem kuigi põhjalikult eestikeelsetes raamatutes selgitatud (teemakohase peatüki autor söötmisteadlane Marko Kass). Õpiku koostamisel ongi lähtutud põhimõttest, et käsitlust leiaksid need tänapäeval olulised teemad, mida varem ei ole eestikeelsetes raamatutes kuigi palju või üldse mitte lahatud. Samuti on õpikus peatutud Eesti veeloomataudide epidemioloogiaga seonduvatel küsimustel. 11 Õpik on mõeldud EMÜ veterinaarmeditsiini, kalanduse ja vesiviljeluse ning hüdrobioloogia üliõpilastele, aga ka Tallinna tehnikaülikooli Eesti mereakadeemia ja Järvamaa kutsehariduskeskuse õppuritele. Loodetavasti leiavad siit asjakohast teavet veterinaar- ja toiduameti loomatervise ja veterinaar- ja toidulaboratooriumi spetsialistid ning praktiseerivad loomaarstid ning kalakasvatajad. Autorid tänavad kõiki neid, kes on õpiku valmimisele kaasa aidanud: professorid Arvo Viltrop ja Riho Gross, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, vesiviljeluse osakond ning limnoloogiakeskuse õppejõud ja töötajad. Autorite nimel Priit Päkk Tartus, 2016. aasta jaanikuul |
