Sisisev hoiatushäälitsus peegeldab emastel rasvatihastel (Parus major) käitumuslikku fenotüüpi ning sigimisedukust looduslikus populatsioonis
| Autor: | Hein, Kaarin |
|---|---|
| Přispěvatelé: | Tilgar, Vallo, juhendaja, Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond |
| Jazyk: | angličtina |
| Rok vydání: | 2022 |
| Předmět: | |
| Popis: | Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone Kisklus on üks peamisi tegureid looduses, mis mõjutab otseselt loomade ellujäämist ja sigimist. Kisklusvastane käitumine eri liiki loomadel ja isegi sama liigi isenditel on väga mitmekesine. Liigisiseste käitumuslike erinevuste üheks põhjuseks võib pidada erinevusi iseloomus. Paljudel lindudel, sealhulgas rasvatihasel, on välja arenenud iseloomulik hoiatushäälitsus ootamatu ohu korral – nad sisisevad –, kuid mitte kõik isendid. Uurisin emaste rasvatihaste sisisemist, kasutades selle esilekutsumiseks suur-kirjurähni topist, kuna tegemist on liigiga, kes sageli õõnelindude pesi rüüstab. Võrdlesin sigimisnäitajaid, rüüstatud pesade hulka, pesapaiga eelistust ja genotüübierinevusi neljal aastal. Tulemustest selgus, et emaste rasvatihaste vastus kiskja ootamatule ilmumisele varieerub asurkonnas, kuid isendi käitumine on ajas üsna püsiv. Munemise alustamise aeg või kurna suurus ei ennustanud emaste sisisemist või vaikimist, kuid lindudel, kes ei sisisenud, lennuvõimestus rohkem poegi. Seejuures ei erinenud munade koorumise edukus sisisejatel ja mittesisisejatel. Sisisejad eelistasid pesitseda liigikaaslastest kaugemal ning pigem okas- kui lehtmetsas. Pesa rüüstamise tõenäosus ei seostunud sisisemisega. Kokkuvõtlikult, sisisemine või selle puudumine sõltub ilmselt emase iseloomust ja on võimalik iseloomutunnus. Emased rasvatihased käituvad vastavalt oma iseloomule erinevalt nii suheldes liigikaaslastega kui ka kiskjatega ning iseloomust tulenevalt võib erineda ka nende vanemlik võimekus. Kuna loodusliku valiku tulemusel on erinevad käitumistüübid populatsioonis olemas, võib arvata, et nende püsimajäämise edukus peitub näiteks erinevustes ellujäämises või sigimisedukuses. Predation is a major aspect affecting animal survival and reproductive success in the wild. Anti-predator behaviours greatly vary between species but also among individuals of the same species. Differences within a species may be derived from differences in personalities. Several bird species, including the great tit, have evolved a specific vocal response towards a threatening situation – the hissing call – but not all individuals elicit hissing. I investigated the hissing behaviour of female great tits by presenting a great spotted woodpecker decoy – a species that is a common nest-predator of cavity-nesting birds. I compared breeding characteristics, the number of nests depredated by predators, nest-site preferences, and differences in the genotype over four years. According to my results, the response type of female great tits varied within the population, but the individual behavioural type remained relatively consistent in time. Start of egg-laying or clutch size did not predict whether the female hissed or not, but birds that did not hiss raised more fledglings. Hatching success did not differ between hissing and non-hissing birds. Hissing females preferred to nest further away from conspecifics and were more likely found in a coniferous than in a deciduous forest. Nest depredation rate was not related to the propensity of hissing birds. Taken together, whether a female hisses or not may depend on the female’s personality and may be regarded as a personality trait. The same as females differ in their personalities, they differ in the way they interact with conspecifics or predators, and they may even differ in their parental abilities. As natural selection has maintained different behavioural types within the population, it is likely that the success of the different behavioural types may be found in differences in survival or breeding success. https://www.ester.ee/record=b5524352 |
| Databáze: | OpenAIRE |
| Externí odkaz: |
|